Elustiil
Kunagi ei pidanud inimene mõtlema, mitu kalorit ta päevas sööb.
Ta ei lugenud samme ega kaalunud oma toitu.
Ja ometi teadis ta üsna täpselt, millal süüa, millal puhata ja millal liikuda.
Keha ei vajanud juhiseid.
Keha teadis.
See teadmine ei tulnud ajust. See tuli bioloogiast – hormoonidest, närvisüsteemist, soolestikust ja keskkonnast. Inimene elas rütmis, mida ei pidanud mõõtma, sest see oli tajutav.
Keha ei tee otsuseid mõtlemise kaudu
Meile meeldib uskuda, et söömine on tahtejõu küsimus.
Et kui inimene “teeks paremaid valikuid”, oleks kõik korras.
Tegelikult teeb keha otsuseid palju sügavamal tasandil.
Hormoonid otsustavad, kas toitu põletada või talletada.
Hormoonid otsustavad, kas tunned nälga või küllastust.
Hormoonid otsustavad, kas keha on ohus või turvaline.
Aju on vahendaja, mitte juht.
Kui keha saab signaali, et elukeskkond on ebastabiilne – olgu see stress, unepuudus või pidev veresuhkru kõikumine – hakkab ta käituma vastavalt: talletab, hoiab kinni, otsib kiiret energiat.
See ei ole iseloomuviga.
See on ellujäämisstrateegia.
Mikrobioom on vaikne hääl, mida meile pole õpetatud kuulama!
Meie sees elab rohkem baktereid kui meil on keharakke.
Need ei ole passiivsed kaaslased – nad on aktiivsed osalejad.
Nad toodavad signaale, mis mõjutavad meeleolu, isusid ja isegi otsustusvõimet. Kui mikrobioom on tasakaalus, liiguvad need signaalid ajju rahulikult ja selgelt. Kui tasakaal on häiritud, muutub ka suhtlus.
Siis ei tule isud tühjusest.
Need tulevad keemilisest vajadusest.
Aju püüab olukorda lahendada, aga ta ei tea, kust probleem alguse sai. Ja nii hakkame me otsima lahendusi mõtlemise tasandil – piirates, kontrollides, arvutades.
Kuigi tegelik vestlus toimub hoopis mujal.
Millal me hakkasime oma keha kahtlustama?
Mingil hetkel ajaloos otsustasime, et keha ei ole usaldusväärne.
Et nälg on ohtlik.
Et rasv on vaenlane.
Et kolesterool tuleb alla suruda.
Ja nii sündis maailm, kus inimesele anti üks raamistik, üks püramiid, üks “õige” viis süüa. Toit jaotati headeks ja halbadeks, keha reaktsioonid jäeti kõrvale.
Keha hakkas rääkima, aga meie vastasime tabelitega.
Söömine muutus matemaatikaks.
Liikumine muutus kohustuseks.
Tervis muutus projektiks.
Tulemus ei jäänud tulemata
Täna elame maailmas, kus:
- inimesed söövad rohkem kui kunagi varem, aga tunnevad end pidevalt näljasena
- keha talletab rasva ka siis, kui inimene “teeb kõike õigesti”
- noored inimesed elavad krooniliste haigustega
- vananemine on seotud hirmu, mitte küpsusega
Me oleme tehnoloogiliselt arenenumad kui kunagi varem.
Ja samal ajal bioloogiliselt segaduses.
See ei ole juhus.
See on paratamatu tulemus, kui keha rütmid asendatakse reeglitega.
Võib-olla ei ole probleem inimeses
Võib-olla ei ole probleem selles, et inimesed ei suuda end kontrollida.
Võib-olla on probleem selles, et nad on õppinud oma keha ignoreerima.
Keha ei ole katki.
Ta teeb täpselt seda, mida talle antud tingimustes teha tuleb.
Kui me tahame midagi muuta, ei piisa uue dieedi lisamisest.
Me peame taastama suhte – keha, toidu ja keskkonna vahel.
WEFY ei paku uut reeglit
WEFY ei paku uut püramiidi ega uut valemit.
Ta pakub küsimust:
Mis juhtub, kui me lõpetame keha juhtimise ja hakkame teda kuulama?
See ei tähenda teadusest loobumist.
See tähendab teaduse kasutamist selleks, et mõista, mitte sundida.
Sest tervis ei sünni kontrollist.
Tervis sünnib koostööst.
Ja võib-olla algab see hetkest, kui me julgeme taas uskuda, et keha teab rohkem, kui me oleme talle viimased aastakümned lubanud.